Erinevate parlamendihoonete renoveerimine on olnud suur projekt, mis on kestnud ligi kümme aastat. Kultuuriajalooliselt tähtsa peahoone remont valmis viimasena. Selle eesmärk oli taastada värviskeem hoone algse projekteerija J. S. Siréni nägemuse kohaselt.

Parlamendihoone peahoone enamik seinu värviti Tikkurila mati sisevärviga Harmony. Istungitesaali sambad kaeti poolmati mööblivärviga Empire.

Peale peahoone kuulus parlamendihoonetest renoveerimisele 1970ndatel valminud laiendused ja 1990ndatel peamiselt büroode jaoks hangitud Linnade Liidu endine hoone. Väiksemaid remonttöid tehti ka 2004. aastal valminud väikeses parlamendihoones. Lisaks renoveeriti maa-aluseid logistikaruume ja neid ehitati ka juurde.

Parlamendihoone renoveerimise peadisaineri Helin & Co Architectsi büroo arhitekti Peter Verhe sõnul algasid tööd juba 2007. aastal. Seega kestab see projekt juba üle kümne aasta. Projekti alguses tellis parlament rea ehitusajaloolisi uuringuid, et kaardistada teavet näiteks ehitamise, materjalide, ehitusdetailide ja mööbli kohta.

„Okulus Architectsi hoolikalt koostatud ajalooline ülevaade käsitleb ka ruumide värvimaailma, mis on terviku üks otsustavaid elemente,“ sõnas Verhe.

Värvikava põhjal värviti peaaegu 200 värvinäidist.
Kultuuriajaloolise väärtusega peahoone

Ligikaudu 24 000 m² üldpinnaga peahoone renoveerimine oli eriti nõudlik töö. 1931. aastal valminud hoonet ei ole varem tervikuna renoveeritud. Eelmine üldremont tehti mitmes järgus 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses.

Muinsuskaitse all oleva ajalooliselt väärtusliku hoone praegune renoveerimine hõlmas muuhulgas kõiki tehnosüsteeme. Ettevalmistusi alustati 2014. aasta augustis. Hoone interjöörid, fassaadid ja trepid ning kogu katus vajas renoveerimist või restaureerimist. Kõik pinnad ja sisustus remonditi ja renoveeriti suurel määral konserveerides.

Ainuüksi maalritööd koos värvinäidiste värvimisega kestsid üle kahe aasta. Maalritööd teinud ettevõtte Vilén & Syrjäneni tegevjuhi Tomi Oksaneni sõnul tuli peahoone suurte ja kõrgete ruumide värvimist hoolikalt planeerida. Kõik maalritööd tehti tellingutelt, sest vana hoone vahelaed ei kannata tõstukite koormust.

„Pealegi pidid kultuuriajalooliselt väärtusliku hoone maalritööd olema eriti täpsed, sest väga kontrastsete värvide tõttu pidid piirjooned olema väga puhtad ja mingid kattumised ei olnud lubatud. Vajaduse korral värviti pinnad üle,“ ütles Oksanen.

Parlamendihoone renoveerimise peadisainer arhitekt Peter Verhe peahoone kolmanda korruse ülevärvitud koridoris.
Siréni „kavatsuste“ taastamine

Peahoone projekteeris arhitekt Johan Sigfrid Sirén. Arhitekt Peter Verhe sõnul oli renoveerimise eesmärk taastada uuringute põhjal võimalikult täpselt Siréni algne nägemus hoone värviskeemist. Konservaatorid tegid hoones mitu aastat põhjalikke uurimusi ja värvianalüüse.

Aastakümnete jooksul oli hooldustööde käigus algsetele toonidele lisandunud rohkelt lähedasi toone ja renoveerimise algusjärgus tehti kindlaks paarsada värvitooni. Uuringutest saadud teavet analüüsides koostati tööde aluseks värvikava, milles vähenes värvitoonide arv ligi kolmandikuni.

„Värvikavas võeti täpselt arvesse kõiki üldist kujundust mõjutavaid elemente, s.t mitte üksnes lagede ja põrandate värvust, vaid ka iga ruumi jaoks loodud tekstiile, mööblikangaid ja põrandamaterjale ning samuti olemasolevaid ehtsaid materjale, nagu põrandaplaate, kipsmarmorit ja stucco lustro pindu seintel ja sammastel,“ selgitas Peter Verhe.

Värvikava põhjal värvis Vilén & Syrjänen eraldi tahvlitele peaaegu 200 erinevat värvinäidist. Arhitektist, parlamendi intendandist, riikliku muinsusameti esindajatest ja meistermaalritest koosnev rühm käis nende tahvlitega hoones kümneid ringe, et võrrelda erinevaid värvikombinatsioone tegelikus keskkonnas ja kohapealse valguse juures.

„Abiks võeti kohtvalgusti, mis andis kavandatud värvustemperatuuri ja värviesitusindeksi. Kui värvivariandid hakkasid vaatluste tulemusel vähehaaval vähenema, algasid toonide ülekontrollimised, seekord juba päris pindadel,“ meenutas Verhe.

Vanad värvikaardid abiks

Peahoone värviti algselt peamiselt lubivärviga. Varsti pärast valmimist kasutati remondiks õlivärve ja 1960ndatel võeti kasutusele veepõhised värvid.

„Selge, et algsed värvid segati peamiselt kohapeal. Tikkurilast sai laenata vanu värvikaarte, mida töö jaoks pildistati. Näiteks kasutatud värviliikide hulgas on olemas Siro seinavärvide värvikaart 1930ndatest,“ ütles Peter Verhe.

1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses tehtud renoveerimisel kasutati värvide kindlaks tegemiseks tolleaegseid Tikkurila Monicolor värvikaarte. Parlamendi haldusbüroo palvel määrati nüüd värvitoonid kindlaks loodusliku värvisüsteemi (Natural Color System – NCS) alusel, mida oli arhitekt Verne sõnul raske kohandada algsele peamiselt rohekashallile värvikavale.

Peahoone enamik seinu, nagu üldruumid, rühmatöö ruumid ja parlamendiliikmete bürood, värviti Tikkurila mati sisevärviga Harmony.

„Edaspidiste hooldustööde käigus oleks nii aktiivselt kasutatavates ruumides siiski õlivärve raske kasutada, sest need kuivavad aeglaselt,“ ütles Tomi Oksanen ettevõttest Vilén & Syrjänen.

Oksanen ütles, et tugevalt mehhaaniliselt kulutatavad ja sageli puhastamist nõudvad pinnad, nagu kohvik, söökla ja kitsamad koridorid, värviti mati seinavärviga Luja 7.

„Peahoone nn püha paik on istungitesaal, kus püüti värvitoonides ja läikeastmetes teha võimalikult vähe kompromisse. Näiteks sambad värviti Tikkurila poolmati mööblivärviga Empire,“ ütles Oksanen.

 

Tekst: Kaisa Majava
Fotod: Pekka Kiirala, Hanne Salonen / Eduskunta, Tero Pajukallio

Tikkurila vanad Siro värvikaardid abiks.
on lisatud meelespeasse.
on eemaldatud meelespeast.