Tikkurila Oyj asutati Soomes 14. augustil 1862. aastal Keravanjoki jõe kallastel umbes kümne miili (16 km) kaugusel põhjas pealinnast Helsingist. Aja jooksul on sellest ammusest väikesest õlipressist kasvanud välja ja arenenud üks Põhja- ja Ida-Euroopa juhtivaid värvifirmasid.
Tikkurila omanikfirma oli Oy Schildt & Hallberg Ab. Tooteid müüdi kohe algselt Tikkurila nime all.
Kõige tähtsamad faktid
Ettevõttes pressiti alguses linaseemneid loomasöödakookideks ja töötlemata linaseemneõli kasutati pinnatöötluseks.
1867 – Alustati värnitsa keetmist ning alguse sai laki tootmine.
1919 – Asutati värvide ja lakkide tootmise tehas Tikkurilas.
1953 – Toodeti esimene vesialuseline toode Joker.
1958 – Tikkurila inspireerib inimesi muutma oma elu värviliseks, tulles välja täiesti uue teenusega, mis hõlmas värvikaartide arendamist ja värvialast nõustamist.
1970 – Töötati välja esimene toonimissüsteem (Monicolor) 360 tooniga.
1972 – Perefirmast sai riigiettevõte. Tikkurila omanikfirma Oy Schildt & Hallberg Ab läks üle riigi omandisse kuuluvale ettevõttele Kemira. Nimi Tikkurila Oy võeti kasutusele 1986. aastal.
1974 – Sisenemine Venemaa turule. 1976 – Skandinaavia turule sisenemine Rootsi kaudu. 1982 – Ida-Euroopa turule sisenemine. 1990ndad – Laienemine Baltikumi.
1995 – Vivacolori kaubamärgi loomine.
2010 – Tikkurila läks börsile.
2021 – Tikkurilast sai PPG osa.
Kõige olulisemad saavutused
1. 1862–1882. Linaseemned ja hüdroelekter
2. 1882-1902. Värnitsa ja männikäbidega kauplemine
3. 1902–1922. Hulgimüügist värvide tootmiseni
4. 1922-1932. Turgude vallutamine õpetamise teel
5. 1932-1942. Materjalide defitsiit ohustas tootearendust
6. 1942-1952. Keskendumine töötajate soodustustele
7. 1952-1962. Uued tooted ja teenused
8. 1962-1972. Ebapiisav tootmisvõimsus ja soetused
9. 1972-1982. Värvitootmine sisenes arvutiajastusse
10. 1982-1992. Üheainsa suure hüppega rahvusvahelisele turule. Tikkurila alustas tegevust EESTIS!
11. 1992-2002. Värvid vallutasid maailma
12. 2002-2009. Laienemine jätkub
13. 2010. Sõltumatu börsifirma
14. 2011. Restruktureerimine ja tõhususe tõstmine
15. 2012. Tikkurila 150. juubel
Linaseemned ja hüdroelekter: 1862–1882
Meile täna tuttava Tikkurila Oy lugu sai alguse Helsingi linna lähedal Helsinge kihelkonna Dickursby (Tikkurila) külas.
1757. aastal ehitati Keravanjoki jõe Tikkurilankoski kärestikule esimene vesiveski ja 1862. aastal pandi selle kõrval tööle õlipress. Kolonelleitnant Anders Lorentz Munsterhjelmile kuulunud Dickursby Oljeslageri kasutas tootmises lina- ja kanepiseemneid. Linaseemneõli kasutati vahetu viimistlusmaterjalina, aga seda sai ka keetes edasi töödelda värnitsa valmistamiseks, mida kasutati seejärel värvides sideainena.
Õlipressi algne asukoht oli ja on logistika seisukohast jätkuvalt lausa ideaalne. See on võimaldanud firmal ka soovitud suundades laieneda. Kuigi tehas ei seisa enam jõekaldal, avaneb kontoriakendest ikka vaade kärestikule.
Ettevõtte äritegevus oli rahvusvaheline juba 1860. aastatel, kui Soome kuulus autonoomse suurvürstiriigina Venemaa Keisririigi koosseisu. Piirid tohutu Vene impeeriumiga olid lahti nii toormaterjalide kui valmiskaupade tarnijatele, ja tihedaid sidemeid säilitati ka Rootsiga, Soome endise emamaaga.
Tikkurila mõisa omanikule kolonelleitnant Anders Lorentz Munsterhjelmile anti 14. augustil 1862. aastal luba panna tööle "õlipress lina- ja kanepiseemnete töötlemiseks".
Värnitsa ja männikäbidega kauplemine: 1882–1902
Dickursby Oljeslageri käis korduvalt käest kätte, kuni Schildt & Hallberg võttis selle üle aastal 1885. See 1877. aastal "kauplemiseks, peamiselt agendina tegutsemiseks, aga ka komisjonimüügiks ja ekspordiks" asutatud ettevõte oli aastate jooksul hakanud tegelema hulgimüügiga. Nad kauplesid teravilja ja jahu, meiereiseadmete ja põllutöömasinate, söödakontsentraatide, väetiste ja seemneviljaga.
Schildt & Hallberg huvitus õlipressist osaliselt seetõttu, et neil oli juba olemas turg linaseemne pressimisjääkidest toodetud õlikookide loomasöödana müümiseks. Ja Schildt & Hallberg ostis omakorda oma klientidelt nende kasvatatud linaseemneid.
Schildt & Hallberg eksportis ka Soome okaspuude seemneid. 1886. aastal ehitati Tikkurilasse männikäbide töötlemiseks 24-barrelise päevase tootmisvõimsusega käbikuivati. Tikkurila vabriku okaspuuseemneid hinnati välismaal nii kõrgelt, et need võitsid 1889. aasta Pariisi maailmanäitusel hõbemedali. Suur osa Põhja-Saksamaa metsadest kasvas ilmselt neist seemnetest ja seemneid eksporditi veel ka Prantsusmaale, Belgiasse ja Britanniasse.
1889. aastal vahetati vana linaseemneõli keetmise seadmestik uue vastu välja. 1897. aastal soetati esimesed hüdraulilised õlipressid ja tehasesse muretseti ka uued katlad. Kuna kodumaine linaseemnete pakkumine ei suutnud nõudlust täies mahus rahuldada, siis veeti toormaterjali aeg-ajalt sisse koguni nii kaugelt nagu Argentinast. Tootmine kasvas punktini, kus Tikkurila õlipress hakkas kujunema arvestatavaks osaliseks värnitsaturul. Seda ajal, kui Soome turul, aga ka mujal, domineeris Vene Nevski värnits.
Hulgimüügist värvide tootmiseni: 1902–1922
1900ndate alguses laiendati Tikkurila õlipressi tegevust oluliselt. Vabrik läbis moderniseerimise, mille käigus soetati uued masinad ja seadmed linaseemnetest õli pressimise võimsuse suurendamiseks. 1912. aastal värnitsavabriku peaaegu hävitanud tulekahju põhjustas siiski vaid põgusa katkestuse tootmises.
I maailmasõja puhkemine tähistas Tikkurilale buumi algust. Vene värnitsaimpordi katkemise tõttu kasvas nõudlus Tikkurila värnitsa järele nii kiiresti, et Soome rauakaupmehed pidid hakkama toodangut omavahel kvootide alusel jagama. Ent 1917. aasta sündmuste hilisemad tagajärjed tegid lõpu ka toormaterjalina kasutatud linaseemnete impordile Venemaalt, mistõttu seisis õlipress kogu järgmise aasta.
Selleks ajaks olid ühistud sedavõrd tugevnenud, et "vanamoodsad" hulgimüüjad, nagu Hjalmar Schildt ja Mauritz Hallberg, lõpetasid oma tegevuse või vahetasid tegevusala. 1917. aastal sai müügifirmast kapitaliühing Ab Schildt & Hallberg Oy, mis keskendus tööstuslikule tegevusele.
Ehitustegevus oli juba sõja ajal jõudsalt kasvanud, nii et rahu saabudes muutus see vaid veel intensiivsemaks, julgustades nii investeerimist värvitööstusesse. Sõda oli andnud ka väärtusliku õppetunni seoses sellega, kui oluline on riigile isemajandamine ja hakkama saamine – võime varustada ise oma turgu olulise toorme ja kaupadega, kaasa arvatud värvide ja lakkidega. See valdkond sobis ideaalselt firmale, mis juba omas õlipressi ja värnitsatehast ning millel oli kapitali ja head kodumaised ärikontaktid oma tegevuse jõuliseks käivitamiseks.
Ettevõtte algusajad polnud siiski kaugeltki roosilised. Välismaiseid tooteid hakati importima kohe, kui värskelt iseseisvunud Soome seadis sisse diplomaatilised suhted teiste riikide ja rahvastega. Kõige karmimat konkurentsi pakkusid sellel turul Hollandi, Saksamaa, Suurbritannia ja Rootsi ettevõtjad.
Turgude vallutamine õpetamise teel: 1922–1932
Tikkurilas 1919. aastal rajatud värvi- ja lakitehas ei olnud Soomes ainus omataoline ettevõte – konkurentsi pakkusid Suomen Väri- ja Vernissatehdas Oy väike tehas Helsingis ja ka Frisenborgi tehased, Björkelli tehas ning Ullrich, Anderzen & Co ja Höijeri piirituslaki tehas. Kõik need kodumaised ettevõtmised olid siiski üsna marginaalsed, kuna turul domineerisid võõramaised tooted.
Kõige enam takistas edu saavutamist ilmselt Tikkurila värnitsa, värvide ja lakkide suhteline tundmatus turul. Nende konkureerivate toodetega võrdne või neist koguni kõrgem kvaliteet polnud veel lihtsalt üldsusele teada. Ärijuht Albin Sandströmi initsiatiivil käivitati intensiivne mainekampaania suhete parandamiseks ja jõuliseks arendamiseks jaemüüjate ja elukutseliste maalritega.
1927. aastal alustati Tikkurila värvide importimist Eestisse.
1929. aastal hakati avaldama kliendilehte "Tikkurilan Viesti", rootsi keeles "Dickursby Meddelanden", et kliente harida ja "valgustada" ja et pälvida nii nende usaldust. Seda kliendilehte on sellest ajast saadik korrapäraselt avaldatud – v.a II maailmasõja aegse 6-aastase pausi jooksul.
Ettevõttel läks üsna hästi 1920ndate aastate majanduslanguse ajal tänu värvi- ja lakitehasele. 1929. aastal algas Tikkurilas kiire muutuste periood, mil ehitustöid jätkus terveks järgnevaks kümnendiks.
Tikkurila hakkas esmakordselt oma kliente koolitama ja välja õpetama 1920. aastate lõpus.
Materjalide defitsiit ohustas tootearendust: 1932–1942
Tikkurilas tehti 1930. aastatel läbi märkimisväärne tehniline areng, mille tulemusel kasvasid tootmismahud oluliselt. Kemikaaliuuringud ja sünteetilised toormaterjalid muutsid nii värvide valmistamise protsessi kui värve endid. Lohisev nõudlus õlilaki järele ja II maailmasõja põhjustatud toormaterjalide nappus teravdasid niigi rasket olukorda veelgi.
Tikkurila tootmisrajatised said sõja ajal vähe kannatada, ent õhurünnakud katkestasid tihti töö. Nii mitmedki Tikkurila töötajad kaotasid sõjas oma kodumaa eest võideldes elu.
Tootmine sõltus täielikult kodumaistest toormaterjalidest, pannes ettevõtte keemikute leidlikkuse tõsiselt proovile. Ettevõttes oli õnneks juba olemas tohutult väärtuslikke teadmisi. Peainsener Ragnar Holmström oli enne 1923. aastal Tikkurilasse tulekut õppinud Saksamaal ja töötanud keemiafirmades nii Venemaal kui Ameerika Ühendriikides. Võib julgelt väita, et just sel ajal pandi alus Tikkurila praegusele intensiivsele tootearenduse programmile.
1933. aastal moodustati ettevõttes oma tuletõrjeüksus. Seda tehti osaliselt Soomes samal aastal jõustunud tulekahju seaduse mõjul. Tikkurila tehase tuletõrjebrigaad teenindas kuni 1960. aastani lepingu alusel ka tollast Helsinge põllumajanduspiirkonda, mis on täna tuntud Vantaa linnana.
Keskendumine töötajate soodustustele: 1942–1952
Sõjajärgne Soome koges tõelist ehitusbuumi ja muidugi nõudluse tohutut kasvu ka maalritööde järele. Elamispindade terav puudus mõjutas ka Tikkurila töötajaid. Ettevõte reageeris sellele oma töötajatele elamispindu ehitades ja ettevõtte poolt antud madala intressiga laenud julgustasid töötajaid saama majaomanikeks.
Ettevõte hakkas oma töötajatele pakkuma ka muid sotsiaalseid hüvesid. 1920. aastate alguses oli ettevõttes moodustatud finantsteenuste osakond oma töötajatele. Sõja ajal hoolitses firma ka sõjaväeteenistusse kutsutud meeste ja eeskätt sõjas hukkunute perekondade eest. 1930. aastatel avatud sööklas hakati pakkuma töötajatele tasuta eineid. See osutus eriti oluliseks just seoses hilisema sõjaaegse toidunappusega. Tervishoiuteenuseid osutas töötajatele ja nende pereliikmetele ettevõtte meditsiiniõde koostöös munitsipaalarstiga.
Üha suuremat tähelepanu hakati pöörama ka tulekahjude ja tööõnnetuste ennetamisele ja vältimisele. Töötajate ja ettevõtte valduste ohutuse tõstmiseks tehti palju tööd.
1946. aastal hakkas seadusjärgne tootmiskomitee hoolitsema tehase juhtkonna ja personali vahelise koostöö eest. Ettevõte käivitas 1953. aastal omal vabal tahtel algatuste programmi tootmise täiustamist ja tööõnnetuste arvu vähendamist võimaldavate ettepanekute ja soovituste kogumiseks.
1950. aastal hakati ettevõttes andma välja ajakirja oma töötajatele "solidaarsustunde tekitamiseks". Aasta enne seda Tikkurilaga sotsiaaljuhina liitunud Johan Rosenberg oli varem ajakirjanduses töötanud, mistõttu määrati just tema "Sävyseppo – Färgstänki" ajakirja peatoimetajaks. Ta tegi seda tööd 40 aastat, teenides samal ajal ka tehase tuletõrjebrigaadi ülema ja kommunikatsioonijuhina.
Uued tooted ja teenused: 1952–1962
II maailmasõja järel koges Ameerika Ühendriikide sünteetilise kummi masstootmine tõsiseid turundamisraskusi. Värvitööstus tuli taas kord appi, nagu oli teinud seda ka I maailmasõja järel tselluloosnitraadi (nitrotselluloosi) puhul. Polüstüreen-butadieenlateksi leiutamine pani aluse latekstoodete triumfile sise- ja välisvärvidena kasutamisel.
Tikkurila tõi 1953. aastal turule oma esimese veepõhise värvi Joker sisetööde tegemiseks.
Lateksvärvide populaarsusele aitasid kaasa mitmed tegurid. Need võimaldasid värvimisel kasutada värvirulle, muutes nii maalritööde tegemise varasemast palju kiiremaks. Lateksvärvid lõhnasid varasemate värvidega võrreldes vähem, kuigi tollal ei seostatud seda asjaolu veel vahetult töötervishoiu ja keskkonnakaitsega. 1960ndatel aastatel olid lateksvärvid enim kasutatud värvid sisetööde tegemisel.
1958. aastal asuti turundust intensiivistama värvikasutuse osakonda luues, millele usaldati värvikaartide arendamine ja kontrollimine ning värviskeemide välja töötamine. Sellist teenust osutati Soomes ja ehk koguni kogu Euroopas esmakordselt. 1950ndatel kuni 1970ndatel võis paljude Soome kodude värvikäsitlust pidada selle osakonna direktori, kunstnik Yki Nummi kätetöö tulemuseks. Seda teenust peeti ka ühiskondlikult oluliseks, kuna nende nõuannete põhjal pandi värviskeemid paika paljudele ühiskondlikele hoonetele, tootmiskompleksidele ja koguni tervetele naabruskondadele. Seda teenust osutati tasuta ja seda sai kasutada iga soovija.
Õlipress oli kogenud sõjast alates raskusi toormaterjalide defitsiidi tõttu. Import püsis loiuna kuni 1950. aastateni ja kodumaine linakasvatus hakkas vähenema pärast seda, kui riik suunas oma abirahad ümber margariinitööstuse vajaduste rahuldamiseks kasvatatavatele õlitaimedele. 1960. aastal võeti vastu otsus õlipress käigust maha võtta, ent kui Oy Schildt & Hallberg Ab tähistas 1962. aastal oma saja aasta juubelit, siis oli keedetud linaseemneõli (värnits) ikka ettevõtte tootevaliku suurima käibega artikkel.
Ebapiisav tootmisvõimsus ja soetused: 1962–1972
Tehasehooneid renoveeriti ja laiendati, paigaldati moodsamad masinad ja tootmist ratsionaliseeriti, ent millestki ei piisanud. Soome eeslinnade ehitusbuum tõi endaga kaasa üha suurema nõudluse värvide järele. Ainuüksi Schildt & Hallbergi tootmisvõimsusest lihtsalt ei piisanud nõudluse terava kasvu rahuldamiseks.
1967. aastal omandas ettevõte Suomen Väriteollisuus Oy tootmisüksused Hankos. Sellega lisandusid tootevalikusse merelistes rakendustes kasutatavad pinnakattevahendid, mis tõukas veelgi tagant tööstuslike pinnakattevahendite turundust. 1970. aastal ostis Schildt & Hallberg ära Suomen Väri- ja Vernissatehdas Oy Korso tehase. Kõigile neile soetustele vaatamata oli ilmne, et ettevõtte tuleviku suudaks kindlustada vaid uus suur tehas.
Värvide ja muude viimistlusmaterjalide moodsate tootmisrajatise planeerimise ja projekteerimise töödega tehti algust juba varastel 1970ndatel. See oli suur investeering ja omanikuks olevad perekonnad ei tahtnud seda enda peale võtta. Nii võttis 1972. aastal Oy Schildt & Hallberg Ab üle toonane Rikkihappo Oy, mis on tänaseks paremini tuttav Kemira nime all. 2010. aasta kevadel eraldus Tikkurila Kemirast ja kanti Helsingi väärtpaberibörsi nimekirja.
Kodumaine nõudlus oli tugev, ent ettevõtet peibutas ka eksporditurg. Stockholmis asutati ettevõtte esimene rahvusvaheline tütarettevõtja Fennia Färg AB ühiselt koos toonase konkurendiga Teknos-Maalit Oy. Tikkurila võttis selle müügifirma üle 1976. aastal ja Tikkurila AB, mis tegutses kaua aega Dickursby Färgi nime all, on nüüdseks kujunenud tuntud ja tugevaks tarnijaks Rootsis tööstuslike pinnakattevahendite turul.
1970. aastal turule toodud Monicolori toonimissüsteem kujundas põhjalikult ümber nii värvide valmistamise kui turustamise protsessi ulatuses, mida vaid vähesed suutsid tollal ette kujutada. Värve ei toodetud enam lõpliku värvusega ega toonitud tehases – selle asemel sai nüüd soovitud toonis värvi segada valmis kaupluses, sellal kui klient ootas. Saadaval oli 360 värvitooni, mis näis toona täiesti uskumatuna.
Värvitootmine sisenes arvutiajastusse: 1972–1982
Schildt & Hallbergi omanike vahetumisel ei olnud kavandatava uue tootmisrajatise asukoht enam oluline ainuüksi ettevõttele endale. Sel ajal oli kogu ühiskonda valdavaks trendiks detsentraliseerimine, mistõttu tehti pingutusi valitsusasutuste ja riigiettevõtete ümber paigutamiseks Helsingi suurlinna piirkonnast väljapoole. Poliitikud nõudsid uue värvitehase rajamist Kesk-Soome alevikku Iisalmisse.
Projekt sai tuule tiibadesse siiski alles siis, kui lõpuks jõuti konsensusele uue tehase asukoha suhtes – see otsustati siiski rajada Tikkurilasse Vantaas.
1975. aastal valmisid viimaks Monicolori tehas ja keskladu: maailma kõige ajakohasema tehnoloogiaga automatiseeritud värvitehas, mis hoiab veel tänagi kindlalt oma positsiooni eesrindliku tootmisrajatisena. Arvutiga juhitav keskkonnasõbralik tootmisprotsess, mis on peaaegu täiesti kinnine ja äärmiselt tõhus toormaterjali kasutuse poolest, oli tollal ennekuulmatu innovatsioon.
Ettevõte oli oma progressiivsust demonstreerinud juba varemgi, võttes 1974. aastal põhikohaga tööle keskkonnajuhi ja tehes seda ilmselt kogu Soomes teise ettevõttena. Keskkonnaküsimused seostusid algselt peamiselt pigem tootmisest pärit heitmetega, mitte nendega, mis tulenevad toodetest, nagu see on tänapäeval. Tollal olid tähelepanu keskmes ka tulekahjuennetus ja tööstusohutus.
1975. aastal muudeti ka ettevõtte nime, milleks sai Tikkurilan Väritehtaat Oy – Dickursby Färgfabriker Ab. Rootsi keel püsis ettevõttes kindlal kohal, hakates siiski pärast omanike vahetumist tähtsust kaotama ja ka rootsi keele kõnelejate osakaal hakkas ettevõtte töötajate seas püsivalt vähenema.
Vene keele tähtsus oli aga vastupidiselt tõusuteel. Nõukogude Liit, mis valmistus hektiliselt Moskva olümpiamängudeks, tarbis kogu valge Miranoli värvi ära nii kiiresti, nagu seda suudeti toota. Pärast olümpiamänge sai hoo sisse emailvärvide tootmine sõidukitele – esmalt autotehastes tootmisliinidel kasutatavate värvide tootmine ja siis ka eraviisiliseks kasutamiseks mõeldud viimistlusvärvide tootmine.
Üheainsa suure hüppega rahvusvahelisele turule: 1982–1992
1979. aastal hakati ettevõttes rõhutatult intensiivistama tööstuslike pinnakattevahendite turundust. 1982. aastal alustati uue tööstuslike pinnakattevahendite tehase ja ladude ehitust. 1983. aastal alustas Temacolori tehas täisvõimsusel tootmist ja turule toodi Temacolori toonimissüsteem. Tikkurilast sai esimene firma, mis suutis standardiseerida nii baasvärve kui nende toonimiseks kasutatavaid värvaineid nii, et võimalikuks sai müügikohas kasutatavate seadmetega värvide täpne toonimine ilma edasise korrigeerimise vajaduseta. Pealegi sai samu värvaineid kasutada erinevat tüüpi tööstuslike pinnakattevahendite toonimiseks.
Kui 1988. aastal valmis Novacolori tehas, siis saadeti legendaarne tehas nr 1 auga väljateenitud puhkusele. Tootearendus oli teine valdkond, millele pöörati teraselt tähelepanu. Selle põhjused peitusid ettevõtte rahvusvahelise haarde pidevas suurendamises, karmimas konkurentsis ja rangemates tööstusohutuse ja keskkonnahoiu regulatsioonides. Keravanjoki jõest lõunasse ehitati moodne uurimis- ja arenduskeskus, mille esimene etapp valmis 1984. aastal ja teine aastal 1988.
Tikkurila sisenes 1984. aastal suuruselt neljanda Briti värvitootja soetamisega üheainsa suure hüppega rahvusvahelisele turule. Donald Macpherson Group Plc tegutses kaheksas riigis, kaasa arvatud Kagu-Aasias ja Kariibidel. Tikkurila grupil oli nüüd töötajaid rohkem kui 3500. 1986. aastal vahetas ettevõte taas nime, muutmaks seda rahvusvahelise äri tarvis mugavamaks. Uueks nimeks sai Tikkurila Oy.
Tikkurila reklaame kandvad trollid olid 1990ndatel üsna tavaline vaatepilt Moskvas ja Peterburis.
Tikkurila alustas värvide ja muude pinnakattevahendite eksportimist endisesse Nõukogude Liitu juba 1970ndatel aastatel. 1991. aastal, kui Nõukogude Liit kokku varises, moodustas idasuunaline kauplemine ikka suurema osa ettevõtte ekspordist. NSVLi kollapsi mõju polnud ettevõttele siiski ülemäära drastiline. Venemaal sündis terve uus kliendisegment – eratarbijad –, kelle vajadusi hakkas Tikkurila rahuldama tööstusklientide asemel, kes olid kadunud peaaegu üleöö. Nõudlus värvide järele püsis kodusel renoveerimisturul tugevana ning Baltimaad ja Ida-Euroopa pakkusid ettevõttele tohutult uusi võimalusi.
Idasuunas laienemine jätkus, kui Tikkurila moodustas 1989. aastal ühisettevõtte keemiatehasega Eestis (mis kuulus toona veel ikka Nõukogude Liitu) ja 1992. aastal alustati Tallinnas värvide tootmist ning registreeriti Eesti Värv AS, omanik Tikkurila Oy 80%, TK Flora 20%. Esimesena Eestis hakati turustama toonimissüsteemi. Toonida sai kuni 600 värvitooni.
1993. aastal alustati värvide tootmist ka Riias (Lätis), ent see tootmine viidi hiljem siiski üle Tallinna ja Vantaasse (Soomes). 1995. aastal asutati Vilniuses (Leedus) müügiettevõte.
Alates 1970ndatest aastatest oli investeeritud üsna tublisti toonimisse ja nüüd hakkas see äritegevus ennast ka rahvusvahelisel turul ära tasuma. 1982. aastal koosnes Monicolor Futura toonimissüsteem 600 värvist, sellal kui 1992. aastal turule toodud Monicolor Nova uhkustas juba määratu 2024 värviga. 1990. aastal võeti kasutusele ka Värimittari värvide sobitamise seadmestik (spektrofotomeeter), mis võimaldas arvutada vaid minutitega välja ükskõik millise värvivarjundi saamiseks vajaliku koostise.
1990. aastal asutas Tikkurila Hollandis Dordrechtis müügikontori värvide asemel toonimissüsteemide turundamiseks.
Värvid vallutasid maailma: 1992–2002
1990ndate aastate majanduslangus ei teinud Tikkurilale peaaegu üldse kahju. Toonimistehnoloogia oli juba vallutanud Euroopa ja alustas nüüd võidukäiku ka mujal üle maailma. Soetuste ja uue hoone ehitamise tulemusel omas Tikkurila selle kümnendi lõpuks toonimisega seotud komponentide tootmis- või koostetehast kõigil mandritel.
1997. aastal ostis Tikkurila ära oma toodete Ungarisse importija ja muutis selle müügifirmaks, mis on praegu tuntud kui Tikkurila Kft. Tikkurila Industrial Coatings oli alustanud tegevust Ungaris mõned aastad varem ja 2005. aastal ühinesid need kaks firmat omavahel. 1998. aastal alustas Poolas Szczecinis tegevust ühisettevõte, mis hakkas tootma nii dekoratiivvärve kui tööstuslikke pinnakattevahendeid ja mis liideti hiljem Tikkurila muude firmadega Poolas. Suure värvivalikuga toonimissüsteemid aitasid neil uutel turgudel edeneda.
Probleemid said alguse siis, kui Tikkurila konkurendid moodustasid enamiku firma toonimisklientidest. 1997. aasta alguses jagati äritegevus erinevate ettevõtete vahel. Toonimisega tegelemiseks asutati Tikkurila CPS Oy, sellal kui Tikkurila Paints Oy keskendus dekoratiivvärvidele ja Tikkurila Coatings Oy tööstuslikele pinnakattevahenditele. Tikkurila Services Oy, nagu nimigi lubab arvata, osutas teenuseid oma emafirma Tikkurila Oy poolt moodustatud grupi kõigile ettevõtetele.
Samal aastal ostis Tikkurila CPS ära Taoteki grupi, mis tegeles toonimisseadmetega neljas riigis. Tikkurila oli juba 1990. aastal soetanud toonimiseks kasutatavate värvainete firma Lohja-Winter, millel olid tehased kolmes riigis, ja aastate jooksul oli Tikkurila asutanud erinevatel mandritel ka ise ettevõtteid. Just nii sai Tikkurila CPSist toonimissüsteemide üleilmne juhtiv tarnija, kelle tootevalikusse kuulusid kõik toonimiseks vajalikud komponendid.
2000. aasta oktoobris müüdi Tikkurila CPS Rootsi investeerimisfirmale Industri Kapital ja Tikkurila pöördus tagasi oma juurte juurde värvide arendaja, tootja ja turundajana. Peamisteks turgudeks kujunesid seejärel Euroopa ja Aasia. Ettevõte tugevdas oma positsiooni Euroopas, soetades 2001. aasta alguses Swedish AB Wilhelm Beckeri dekoratiivvärvide firma Alcro-Beckers AB. See tehing hõlmas tootmisrajatisi Rootsis, Poolas, Saksamaal ja Soomes ja ka müügifirmasid Taanis ja Norras.
1997. aastal toodi turule uus toonimissüsteem Monicolor Symphony. Baasvärvide arv vähenes sellega viielt kahele ja toonimisel võeti kasutusele senisest veel keskkonnasõbralikumad värvained. 2002. aasta lõpus toodi turule uus värvisüsteem Tikkurila Symphony ja võeti kasutusele uus valik kaupluses väljapaneku vahendeid.
Tööstuslikke vajadusi rahuldati Temaspeedi süsteemiga, mis sisaldab kõiki kõige levinumaid Soome ja rahvusvahelisi värvikaarte. See teenuse kontseptsioon toodi esmakordselt turule 1998. aastal, seda uuendati 2005. aastal ja nüüdseks on sellel umbes 300 turustajat umbes 30 riigis.
Tikkurila maine põhines siiski enamal kui ainult toonimisel. 1994. aastal sai Tikkurilast esimene värvitehas maailmas, millele anti keskkonnajuhtimise sertifikaat. Tänaseks on Tikkurila enamikes valdustest keskkonnajuhtimise süsteemid kas juba paika pandud või nende sisse seadmise kallal veel töötatakse. 1997. aastal sai Tikkurila värv Eko-Joker Soomes esimese tootena ELi keskkonnamärgise.
1990. aastatel olid Ida-Euroopa turud tõusulainel. Tikkurila avas 1995. aastal Peterburis esimese läänestiilis värvitehase Venemaal ja teise tehase 2000. aastal Moskvas. Samal ajal alustasid Siberi suurimas linnas Novosibirskis tööd müügifirma ja ladu. Praeguseks on Tikkurilal tugev positsioon Poolas, kuhu hakati oma tooteid eksportima juba 1980ndatel, ja Tikkurila on laienenud ka teistesse Ida-Euroopa riikidesse. Toonimisalane asjatundlikkus on osutunud kindlaks eeliseks kõigil turgudel.
Laienemine jätkub: 2002–2009
2002. aastal viis Tikkurila Poolas lõpule suure reorganiseerimise. Dekoratiivvärvide äritegevuse (s.t Alcro-Beckers ja Tikkurila Paints) jaoks asutati uus ettevõte, mis on täna tuntud kui Tikkurila Polska S.A. Kogu värvide tootmine ning teadus- ja arendustegevus toimub nüüd Lõuna-Poolas Debicas ja sealt tegeletakse ka kogu administreerimisega. Müügi ja turundusega tegeleb Varssavi kontor ning keskladu ja logistikakeskus asuvad Lodzis.
Tikkurila Coatings jätkab Poolas tegevust oma nime all, kuigi teatud töid tehakse Tikkurila Polska valdustes. Tööstuslike pinnakattevahendite müügikontor on jätkuvalt Põhja-Poolas Szczecinis, ent tootmine ja ladu on viidud üle Debicasse.
2002. aastal soetas Tikkurila Akzo Nobel Coatingsi üldise tööstuslike viimistlusvahendite äritegevuse Põhjamaades ja Poolas. Järgmisel aastal tehti sama Ungaris.
Ühendkuningriigis kolis Tikkurila Coatings Ltd 2003. aastal kogu oma tegevuse Birminghami lähedal asuvasse West Bromwichi. Kaks aastat hiljem müüdi see ettevõte ära. Hiljem, 2005. aastal müüdi ära ka Tikkurila rullmaterjalikihiga katmise äritegevus.
2003. aastal valmis Vantaas (Soomes) uus koolituskeskus "Paletti". See keskus on loomulik jätk ettevõtte kauaaegsele koolitustegevusele ja teisalt ka vastus nii klientide kui töötajate soovidele. Väljaõpperuume vajasid hädasti ka Tikkurila eksporttegevused. Nüüdseks on Tikkurilal sarnased koolituskeskused enamikus riikides, kus ettevõte tegutseb.
2004. aasta alguses ühines Tikkurila Services Oy (Tikkurila grupi sisene teenuseosutaja) oma emafirmaga Tikkurila Oy. 2008. aastal liitusid emafirmaga ka Tikkurila Paints Oy ja Tikkurila Coatings.
2004. aasta lõpus astus Tikkurila veel ühe sammu ida suunas, omandades enamusosaluse Ukrainas Kiievis asuvas värve tootvas firmas ja ostis ka ülejäänud osa sellest kaks aastat hiljem välja. Ukrainasse on värve ja pinnakattevahendeid eksporditud juba alates 1980ndate aastate algusest.
2004. aastal hakkas Tikkurila lihtsustama oma grupi struktuuri, liites üheks oma Baltimaades ja Ungaris asuvad tööstuslike pinnakattevahendite firmad ja dekoratiivvärvide ettevõtted.
Liider Vene turul: 2006
2006. aasta veebruaris ostis Tikkurila ära Vene värvifirma OOO KRASKI TEKS, saavutades sellega juhtpositsiooni Venemaa üha kasvaval dekoratiivvärvide turul. Tikkurilal oli nüüd Venemaal neli dekoratiivvärvide tehast koos mitme piirkondliku lao ja ulatusliku turustusvõrgustikuga.
Juulis omandas Tikkurila ülejäänud osaluse Ukrainas Kiievis tegutsevas värve tootvas ettevõttes Kolorit Paints ja nimetas selle ettevõtte ümber TOV Tikkurilaks.
Septembris liikus Tikkurila veel kaugemale itta. Kasahstanis Almatõs asutati müügifirma TOO Tikkurila dekoratiivvärvide turundamiseks Kesk-Aasia kiiresti kasvavatel turgudel.
Samal ajal osteti Tšehhi Vabariigis Prahas ära sealne importija, mis sai hiljem nimeks Tikkurila s.r.o.
Samm Aasiasse: 2007
Aprillis omandas Tikkurila 70%-lise osaluse kahes Peterburis asuvas värvifirmas ja ülejäänud 30%-lise osaluse neis kaks aastat hiljem. OOO Gamma Industrial Coatings on Venemaal üks juhtivatest metallitööstusele pinnakattevahendeid tootvatest ettevõtetest. OOO Tikkurila Powder Coatings toodab ja turustab pulbervärve oma OHTEKi kaubamärgi nime all.
Mais astus Tikkurila viimase sammu Aasia turule sisenemiseks, asutades Pekingis müügifirma. Tikkurila ostis samal ajal ära ka importija CEIEC-Feelings. Järgmisel aastal seati Shanghais sisse müügikontor peamiselt Tikkurila tööstuslike pinnakattevahendite turustamiseks.
Augustis müüs Alcro-Beckers oma 50%-lise osaluse Rootsi täiteainete tootmise firmas Scanspac ettevõttele Gyproc AB. Alcro-Beckers saab nüüd keskenduda ainuüksi värvide tootmisele.
Uus tootmistehas Rootsis: 2008
2008. aasta jaanuaris ühinesid tütarettevõtjad Tikkurila Paints Oy ja Tikkurila Coatings Oy oma emafirmaga Tikkurila Oy. Sellega tehti lõpp 1997. aastal alguse saanud jagunemisele viide erinevasse firmasse. Tikkurila CPS Oy müüdi aastal 2000 ja Tikkurila Services Oy ühines oma emafirmaga aastal 2004.
Pärast enam kui 100 aasta jooksul Lövholmenis (Stockholmis) tegutsemist koliti Alcro-Beckersi värvide tootmine 2008. aasta veebruaris ümber Stockholmist umbes 40 kilomeetri kaugusel asuvas Nykvarnis paiknevasse uude, olemasoleva logistikakeskusega täielikult integreeritud tehasesse. See täielikult automatiseeritud kompleks toetab igati ettevõtte eesmärki müüa ainult vesialusel tooteid. Kuu hiljem kolisid Alcro-Beckersi peakontor ja Tikkurila Coatings AB Hammarby Sjöstadi Stockholmis.
Märtsis sai Tikkurila Oy Soome reklaamijate assotsiatsioonilt aasta kaubamärgi arendaja auhinna. Selle auhinna võitja valimisel pöörati erilist tähelepanu asjaolule, et Tikkurila on loonud lisandväärtust oma turunduskommunikatsioonis tarbijatele osutatavate teenuste kujul ja et Tikkurila on jäänud järjepidevalt ustavaks oma valitud kaubamärgi maailmale.
Mais asutas Tikkurila müügifirma Rumeenias Bukarestis koos firmaga Slovenian JUB. Tikkurila ostis hiljem oma partnerilt välja tema 50%-lise osaluse firmas.
Augustis asutati Valgevenes Minskis müügifirma IP Tikkurila tegelemaks nii dekoratiivvärvide kui tööstuslike pinnakattevahenditega.
2008. aasta detsembris soetas Tikkurila müügifirma Slovakkias, andes sellele hiljem uueks nimeks Tikkurila Slovakia s.r.o.
Tikkurila jätkas oma grupi struktuuri lihtsustamise protsessi, liites detsembri lõpus üheks oma kolm dekoratiivvärvidega tegelevat ettevõtet Venemaal. Nüüd tegutsetakse ühise nime all, milleks on OOO Tikkurila.
Veel sisendit Venemaale: 2009
Veebruaris avati Moskva lähistel Mõtišis uus logistika- ja teeninduskeskus võtmaks vastu väljakutseid, mida pakkusid Vene värvituru jõuline kasv ja üha kasvav nõudlus. Selles keskuses on ruumid ka klientide ulatuslikuks koolitamiseks, millel on Tikkurila turunduses väga oluline roll. Kogu Tikkurila tegevus Moskvas on nüüd koondatud ühte kohta.
Mais omandas Tikkurila ülejäänud osaluse kahes Peterburis asuvas värvifirmas. OOO Gamma Industrial Coatings toodab pinnakattevahendeid metallitööstusele ja OOO Tikkurila Powder Coatings toodab pulbervärve.
Alates juunist on kõik Tikkurila Baltimaade varem nime Tikkurila-Vivacolor kandnud firmad nüüd tuntud lihtsalt Tikkurila nime all. See muutus moodustab ühe osa Tikkurila grupi struktuuri lihtsustamise protsessist, millega tehti algust aastal 2004.
Juunis sai Rootsi tütarettevõtja Alcro-Beckers AB esimese firmana Põhjamaade ökomärgise, niinimetatud Luigemärgi oma välisvärvidele. Kaks aastat hiljem anti nende sise- ja välisvärvidele veel viis uut Põhjamaade ökomärgist.
Augustis omandas Tikkurila Sloveenia ettevõtte JUB osaluse nende Rumeenia ühisfirmas, saades sellega nüüdseks Tikkurila SRL nime kandva ettevõtte ainuomanikuks.
Septembris tõi Tikkurila turule oma uue Avatinti toonimissüsteemi, mis põhines värskeimatel uuendustel nii värvaine kui pigmendi tehnoloogias. See süsteem järgib ka rangemaid regulatsioone seoses värvidest ja muudest pinnakattevahenditest lenduvate orgaaniliste ühenditega. Samal ajal toodi turule ka "Tunneta värvi" (ingl k Feel the Colour) valik ja Visio pood-poes kontseptsioon. Neid uuendusi hakati seejärel samm-sammu haaval Tikkurila erinevates tegevusriikides tutvustama.
Detsembris pandi Peterburis Obukhovos tööle moodsad vesialusel värvide tootmise liinid. See Lääne tehnoloogial põhinev kompaktne poolautomatiseeritud rajatis võimaldab väga paindlikku tootmist.
Sõltumatu börsifirma: 2010
2010. aasta alguses hakati juurutama uut “Ettevõtte vastutustundlikkuse” programmi 2001. aastal alustatud kogu gruppi hõlmava programmi asemel. Selle programmi eesmärkide saavutamisel tehtud edusammud tehakse kord aastas teatavaks rahvusvahelisi GRI (Global Reporting Initiative) suuniseid järgides.
Tikkurila Oy vahetas 17. veebruaril 2010 oma nime uue vastu välja. Uueks nimeks sai Tikkurila Oyj. Tikkurila kanti NASDAQ OMX Helsinki Oy börsinimekirja 26. märtsil 2010, mil algas kauplemine Tikkurila osakutega. Enam kui 30 000 osanikku asus nüüd endise ainuomaniku (Kemira Oyj) asemele. 2011. aasta lõpus oli ettevõttel umbes 23 000 osanikku.
Aprillis võitis Tikkurila Visio pood-poes kontseptsioon niinimetatud "Hopeahuippu" (hõbemedali) auhinna teenusedisaini eest Grafia assotsiatsiooni poolt korraldataval Soome kõige tähtsamal turunduskommunikatsiooni ja disainikonkursil "Aasta parim".
Tikkurila tutvustas oktoobris Helsingis peetud FinnBuild 2010 messil Tikkurila ProHouse'i kontseptsiooni puitmajadele. ProHouse'i pinnatöötluse idee seisneb kasutusvalmis puitmaterjalide tootmises monteeritavate majade tootjatele, ehitusfirmadele ja tarbijatele.
Tikkurila osales Shanghai maailmanäitusel Finpro Soome partnerina Expo 2010 projekti raames. Soome "Hiiglase katla" (ingl k Giant's Kettle) nime kandnud paviljon võitis oma kategoorias parima paviljonidisaini eest kuldse kujukese. Tikkurila tarnis värvid ja lakid paviljoni teraskarkassi jaoks ja kõigi sisetööde ning ka sissepääsu ja hooviosa välisseinte jaoks.
Restruktureerimine ja tõhususe tõstmine: 2011
Tikkurila müüs jaanuaris oma pulbervärvide äritegevuse Venemaal.
Helsingis asuva moodsa kunsti muuseumi Kiasma ja Tikkurila vaheline koostöö sai uut elujõudu juurde aprilli keskelt kuni novembri lõpuni esitletud ARS 11 näitusega. Kogu maailmas tuntud ja hinnatud kunstniku Odili Donald Odita poolt loodud seinamaal "Ajajoon" (ingl k Time Curve) kattis umbes 100 ruutmeetri ulatuses panoraamruumi Kiasmas. Lisaks valgele kasutati selle värvika kunstiteose maalimiseks 68 Harmony värvi kohandatud tooni.
Juulis ostis Tikkurila ära Serbias ja Makedoonias tegutseva Serbia värvifirma Zorka Color d.o.o.
Oktoobris 2011 tutvustati Helsingis Colour and Surface 11 messil esmakordselt Tikkurila profiteenuste kontseptsiooni Profe. Profe on profiklientidele mõeldud teenuse kontseptsioon, mis võimaldab Tikkurilal pakkuda erinevatel kutsealadel tegutsejatele ulatuslikumaid ja paremini suunatud teenuseid. Need teenused leidsid Soomes kohe ka kasutust. Tikkurila kavatseb ka oma teistes tegevusriikides sama kontseptsiooni hiljem kasutusele võtta.
Novembris 2011 sai Tikkurila Oy Põhjamaade ökomärgise, mis on tuntud Luigemärgina, oma kahele sisevärvile. Rootsi tütarettevõtja Alcro-Beckers AB oli juba varem saanud mitu Luigemärki oma toodetele ja nüüdseks on Tikkurila grupil Põhjamaades enim ökomärgiseid kandvaid dekoratiivvärve.
Oktoobris kiitis Tikkurila direktorite nõukogu heaks grupi revideeritud strateegia, millega seati eesmärgiks olla juhtiv värvidega seotud arhitektuursete lahenduste pakkuja tarbijatele ja profiklientidele ettevõtte tegevusriikides. Grupp loodab saavutada eeskätt orgaanilist kasvu oma tugevaid kaubamärke ära kasutades, turustuslahendusi välja töötades ja asjakohases ulatuses teenuste pakkumise turule sisenedes. Tõhusust kavatsetakse tõsta grupi kõigis tegevustes.
Tikkurila allkirjastas pärast revideeritud strateegia välja kuulutamist novembris eellepingu oma kolme Ungaris, Slovakkias ja Tšehhi Vabariigis asuva müügifirma müümiseks Tikkurila kohaliku juhtkonna poolt loodud Tšehhi firmale.
Detsembris müüdi kaks jaekauplust – üks Stockholmis ja teine Uppsalas – toonasele Tikkurila SBU Scandinavia juhile ja teistele eraisikutele.
Tikkurila otsustas ebakindlas ja kiiresti muutuvas turukeskkonnas konkurentsivõime kindlustamiseks käivitada novembris kogu gruppi hõlmava programmi eesmärgiga kujuneda paindlikumaks organisatsiooniks (k.a paindlikum kulude struktuur) ja muuta kõiki oma tegevusi ratsionaliseerides voolujoonelisemaks.
150. juubel 2012. aastal
Tikkurila sai 2012. aastal 150-aastaseks. Kuigi ettevõtte ametlik aastapäev on 14. augustil, tähistati seda juubelit koos erinevate huvirühmadega aasta läbi. Juubeliaasta välimus ja tunnetus seoti üheks tervikuks ametliku embleemi, visuaalse kontseptsiooni ja loosungiga "Värvikad visioonid alates aastast 1862".
Tikkurila võttis endale 2012. aastal kohustuse edendada igas vanuses inimeste heaolu nende keskkonda värvidega parandavates ja rikastavates projektides osaledes. Juubeliaasta käigus algatas Tikkurila ka “Jätkusuutliku ilu” programmi sotsiaalse vastutustundlikkuse tagamiseks eesmärgiga rõhutada veelgi Tikkurila vastutustundlikku käitumist kõigil neil turgudel ja piirkondades, kus ettevõte tegutseb.
Tikkurilast sai 2021. aastal PPG osa
AS Tikkurila kuulub alates 2021. aastast PPG kontserni. PPG Industries, Inc on ülemaailmne värvide, pinnakatete ja erimaterjalide tarnija. Pennsylvanias Pittsburghis asuva peakorteriga PPG müüb värvitooteid enam kui 70 riigis üle maailma. Tikkurila Oyj kustutati seejärel 29. oktoobril 2021 Nasdaq Helsingi börsinimekirjast.
PPG on arendanud ja turustanud klientidele värve ja muid pinnakattevahendeid juba üle 135 aasta. PPG peakontor asub Ameerika Ühendriikides Pittsburghis ja firma tegutseb enam kui 75 riigis. PPG müügi puhaskäive oli 2020. aastal 13,8 miljardit Ameerika Ühendriikide dollarit. PPG aktsiad kuuluvad NYSE nimekirja. Lisainfo saidilt www.ppg.com.
Tikkurila tegevus Eestis
