Valge on kaasaegses ehituses nii fassaadi kui ka sisepindade puhul aegumatu lemmik. Sisekujundusblogides ja instagramis näeme ka üleni valgeid kodusid. Kuid mis värvus see valge on? On see üldse värvus?
Harald Arnkil, kes on kunstnik, värviteadlane ning endine kunsti- ja värviteooria õppejõud Aalto Ülikooli kunsti-, disaini- ja arhitektuurikoolis, jagab selgitusi valge värvuse mitmete aspektide kohta.
Kas valge on värvus?
Valge on värvus – nagu on ka must ja hall –, kuid värviuuringute kontekstis ei ole see kromaatiline värvus ehk sellel ei ole toone. Tajumise seisukohast tekitavad akromaatilised värvused neuroloogilisi reaktsioone täpselt samamoodi nagu teised värvused. Teaduslikult tuleneb valge värvuse tajumine silma reageerimisest kõikide lainepikkustega valgusele, mis peegeldub rohkem või vähem ühtlaselt ja mis pinnal hajub.
Heleduse skaalal on must ja valge vastandlikud, sest nende vahel on erinevus kõige suurem. Visuaalselt võiks valge vastand olla ka väga tume kromaatiline värvus nagu sügavlilla, sest sellises kombinatsioonis on kontrast väga suur nii heleduse kui ka küllastatuse poolest.
Valge mõjub hästi neutraalse tagapõhjana. Sageli mõistame valget kui puhast lõuendit, millele võime vastanduvaid värvitoone lisada. Efektne pilgupüüdja on ka valge tekst värvilisel taustal.
Lumi on üks valgemaid looduslikult esinevaid aineid, mis peegeldab kuni 90% sellele langevast valgusest. Baariumsulfaat, mida kasutati hiljuti ülivalge värvi loomiseks, peegeldab umbes 98% langevast valgusest. Baariumsulfaati leidub looduses kristallilise barüüdina.
Puhasvalge ja valge teised varjundid
Alates 1920-ndatest on valge värvi valmistamiseks kasutatud titaandioksiidi. See on väga kasulik mittemürgine aine, mis on ühtlasi läbipaistmatu. Tsinkoksiidist saab veidi vähem läbipaistmatumat värvi kui titaanoksiidist. Vanasti oli levinud pigment hallitusevastane pliivalge, see aga keelati ära, sest on mürgine. Vanimad valged pigmendid on lubi ja kriit ning neid kasutatakse tänaseni.
Valget värvi toonitakse sageli toonideks ja varjunditeks, mida peetakse üldiselt valgeks. Puhtal toonimata kujul kasutatakse valget harva. Puhasvalgega võrreldes on toonierinevusi kerge märgata. Kuid sellest hoolimata tajume tavaelus nii hallikaid kahvatuid toone kui ka heledaid kreemjaid värvusi just valgena. Samaaegse kontrasti tõttu näivad valgele lähedased varjundid tihti valgena, kui ümbritsevad värvused on intensiivsemad.
See tekitab küsimuse, mis hetkest muutub toonitud valge beežiks või halliks? Selgeid piire on raske tõmmata, sest vaadeldav värvus oleneb alati värvustest ja valgustusest.
Praktiline ja populaarne valik on Tikkurila maalrivalge, mis on tootja peamine valge värv, mida on toonitud tilga musta ja ookri pigmendiga. See retsept vähendab värvi eredust ja suurendab läbipaistmatust. Seega katab maalrivalge värvialust pinda paremini ja peidab ka defekte paremini.
Valge etümoloogia ja sümbolism
Sõna „white“ (e.k valge) pärineb keskinglise keelest ja see tuleneb vanaingliskeelsest sõnast „hwit“. Sõna on seotud valget tähistavate sarnaste sõnadega teistes germaani keeltes ja see võib tuleneda protoindoeuroopa tüvest „kweid“ (läigib, läikiv, valge). Sõna „wheat“ (e.k nisu) tuleneb samuti sõnast „white“ (e.k valge).
Filosoof Jean Campbell Cooper tõi oma raamatus „An Illustrated Encyclopedia of Traditional Symbols“ („Traditsiooniliste sümbolite illusteeritud entsüklopeedia“) esile mitmeid valge sümboolseid tähendusi ning leidis seoseid sõnadega „diferentseerimata, ületatud täiuslikkus, lihtsus, valgus, päike, õhk, valgustus, puhtus, süütus, õiglus, pühalikkus, pühadus, lunastus ja vaimne autoriteet“.
Valgel võib olla ka vastandlikke tähendusi. Näiteks seostatakse valget elu ja armastusega, kuid samuti surma ja matusega. Paljudes idamaade kultuuriruumides on valge leina ja kurbuse väljendus ning sama tähendus oli sellel Vana-Kreekas ja Vana-Roomas.
Valge puhtus ei ole pelgalt sümboolne, sest mõnel valgel värvipigmendil on olnud ka hügieeniline funktsioon; plii- ja lubivärve on kasutatud mürkide ja hallituse vähendamiseks.
Valge ehitatud keskkonnas
Kujutavas kunstis ja igapäevases disainis on valgel aktiivne roll. Tehiskeskkonna kontekstis oleneb hoone esteetiline mulje miljööst. Muidu heledas keskkonnas sulab valge hoone tagapõhjaga kokku, kuid keset tumedaid puit- või telliskivihooneid torkab see kohe silma. Valge mõjub muidu kirjus ruumis ka rahustavalt.
Värvuse tajumist mõjutab ka värvitava pinna struktuur. Karedal pinnal võib valge näida tumedamana, kui valgus langeb sellele nurga all. See tuleneb väikestest pinnastruktuuri tekitatavatest varjudest. Valguse ja varju kontrast on tugevaim valge värvuse ja väga kahvatute värvuste puhul.
Valgel pinnal torkab mustus paremini silma, mistõttu on oluline valida tingimustesse sobiv värv. Näiteks kaasaegsed akrüülvärvid on väga vastupidavad ja sobivad sagedast pesu vajavatele pindadele. Lubjapiim aga kulub kiiremini ja selle alt hakkab pinnavärvus välja paistma, mis ei ole aga alati halb asi.
Umbes sada aastat tagasi muutus populaarseks funktsionalism oma heledate hoonete ja selgete joontega. Arhitektid soovisid, et nende töö paistaks vana seast silma. Funktsionalismi idee oli luua keskkondi, mis oleksid igas mõttes tervislikud, ning see saavutati mitte ainult praktiliste lahenduste, vaid ka puhtuse ja tervislikkuse esteetikaga. Seega oli hoonete fassaadi levinuim värvus valge.
Valge värvuse kasutamise kohta on levinud ka mõningaid väärarusaamu. Vanadel mustvalgetel fotodel võivad kõik heledad värvused näida valgena. Sellest tulenevalt on hilisematel põlvkondadel valearusaam funktsionalismi ajastu valgedusest. Valge oli olulisel kohal, aga ajastusse kuulus ka teiste värvuste oskuslik kasutus.
Veel suurem eksitus puudutab antiikaega; kaasaegne kujutelm vanaaegsetest valgetest hoonetest ei ole õige. Tegelikult olid ehitised ja kujud väga värvirikkad, aga sajandite jooksul värvused tuhmusid ja kui kujusid tehti hiljem järele, siis eeldati, et need olid originaalis valged olnud.
Soovituslik kirjandus
Harald Arnkil, 2013: Colours in the Visual World („Värvid visuaalses maailmas“). Aalto Ülikool.
J. C. Cooper, 1978: An Illustrated Encyclopedia of Traditional Symbols („Traditsiooniliste sümbolite illustreeritud entsüklopeedia“). Thames & Hudson.
Seija Karttula, 2002: English Colour Terms: Etymology, Chronology, and Relative Basicness („Ingliskeelsed värviterminid: etümoloogia, kronoloogia ja seotud põhilisus“). Mémoires de la Société Néophilologique de Helsinki.
Tikkurila Pro Designer
Hea arhitekt, sisearhitekt, sisekujundaja ja projekteerija!
Tikkurila Pro Designer on koht, kuhu kogume kasulikke artikleid, referentse ja loomingulisi ideid arhitektuuri ning sisekujunduse valdkonnast. Korraldame aeg-ajalt ka seminare, veebinare, väljasõite ja muid toredaid üritusi. Kui soovid uudistega kursis olla ja kutseid saada, siis telli meilt uudiskiri.
Saadame uudiskirju umbes kord kvartalis. Kui soovid uudiskirja saamisest loobuda, siis saad oma tellimuse igal ajal tühistada.
