Tehiskeskkonnas on värve kõikjal. Selle artikli eksperdiks on Harald Arnkil, kes on kunstnik, värviteadlane ning endine kunsti- ja värviteooria õppejõud Aalto Ülikooli kunsti-, disaini- ja arhitektuurikoolis.
Lihtsas argikeeles tähendab värv üldjuhul objekti värvi, sõna, mis viitab värvile, mida tajutakse objekti juurde kuuluvana. Kuigi värvidel on füüsikaline põhjus, on nähtus, mida me tajume värvina, objekti, valguse ja vaatleja interaktsiooni tulemus.
Loe lähemalt selle kohta, kuidas värvid tekivad, kas objekti värvus on illusioon ja kuidas on inimese värvitaju aegade jooksul arenenud, artiklist Kust värvid tulevad?.
Värviõpetus: värvaine ja tajutav värvitoon
Värviõpetuses on välja kujunenud teatud reeglid, mida arhitekt peaks teadma. Laialt on levinud arusaam, et tugevad kontrastid muudavad ruumi rahutuks ja ühtlasemad kombinatsioonid loovad rahuliku atmosfääri. Teisest küljest aga võib kromaatilise värvi täielik puudumine mõjuda võõrastavalt.
Kui arhitektid mõistavad visuaalseid reegleid, saavad nad neid ka loovalt rikkuda. Kui aga sellist mõistmist ei ole, võivad sündida keskkonnad, millel puudub igasugune identiteet ja kohatunnetus.
Värvi tundmaõppimiseks on parim viis see, kui vaadelda, uurida ja katsetada erinevaid värvikombinatsioone. Värvide kohta teooriate ja kirjanduse lugemisest on abi, kuid põhjalikke teadmisi värvist saab ikkagi vaid läbi praktika.
Kõige olulisem asi, millest arhitekt aru peab saama, on see, et värvaine ja tajutav värvitoon on kaks ise asja.
Ühe ruutmeetri suuruse ala proovivärvimine aitab arhitektil lõpptulemusest paremat aimu saada. Kuid värvi püsivuse mehhanismi tõttu mõjutab tajumist objekti suhe ümbritsevatesse värvitoonidesse. Värvi püsivuse mehhanism võimaldab ajul meie taju korrigeerida, võttes arvesse keskkonnatingimustes toimuvaid muutusi.
Selle tõttu ei näe proovivärvimise ala välja täpselt samasugune nagu lõpptulemus. Me näeme värvitooni teistsugusena, kuigi mõõdetav värvitoon on sama.
Värvus: värvi toon, küllastatus ja heledus
Arhitektid peavad arvestama värvuse kolme aspektiga: värvi toon, küllastatus ja heledus. Nendel terminitel on argikeeles, kunstis ja teaduslikes diskussioonides veidi erinevad tähendused.
Värvi toon on värvi kromaatiline muutuja ja see viitab värvi punasusele, kollasusele, rohelusele, sinisusele jne. Kõikidel värvidel, välja arvatud neutraalsetel hallidel, mustadel ja valgetel, on toon. Tooni on võimalik täpselt mõõta ja erinevates koodisüsteemides väljendada.
Eredus on subjektiivne arusaam sellest, kui ere mingi objekt näib ümbritseva taustal ja ümbritsevas valguses.
Heledus on subjektiivne arusaam sellest, kui hele mingi värv näib olevat.
Küllastatus viitab värvi intensiivsusele, selgusele ja kromaatilisele tugevusele.
Lainepikkuse profiili, peegeldust ja heledust saab väga täpselt määrata spektrofotomeetriaga, kuid need ei ole samad, mis toon, heledus, eredus ja küllastatus.
Heledus on objekti tajutav peegeldus või visuaalne hinnang selle kohta, kui palju valgust ala suudab peegeldada, olenemata selle valgustuse muutustest. Heledus on värvi pinna võime temale langevaid kiiri suunata ja suuremal või vähemal määral peegeldada. Valguse suurema peegelduse korral tajume pinda heledamana, vähem peegelduse korral tumedamana.
Eredus seevastu viitab tajule, kui palju valgust objekt igal konkreetsel hetkel peegeldab, edastab või kiirgab.
Küllastatus on selle tajutav kromaatiline intensiivsus või erksus. Küllastatus on nägemistaju omadus, mis võimaldab hinnata akromaatilise värvi osahulka kromaatilises värvis. See väljendub kromaatilise värvi puhtuses ja heledusastmes. Värvitoonide küllastatus on erinev. Kui mingit spektri värvust, näiteks kollast segada halliga, siis ta küllastatus väheneb, ta muutub kahvatumaks ehk vähem küllastunuks. Jätkates kollasele halli lisamist saame järjest vähem küllastunud toone, kuni kollane muutub vaevu märgatavaks.
Värvitoonid tehiskeskkonnas
Värvid aitavad ehitise osasid täiendada, muutes välis- ja sisekujunduse ühtekuuluvaks või eristuvaks. Arhitekt peab arvestama ümbritsevate värvitoonide ja piirkonna värvikultuuriga. Samuti tuleb arvesse võtta ehitusajastute värvistiile ning vana ja uue kokkusobivust.
Projekteerimisel peaks koostama piisavalt täpse värviplaani. Näiteks viide „heledate värvide“ kasutamisele on väga umbmäärane. Parem on see, kui värvitoonide üldnimetuste asemel kasutada täpseid värvikoode.
Värvitooni ja pinna koostoime
Lõpliku väljanägemise pinnale ei anna pelgalt värvitoon, vaid ka värvi koostis ja värvitud pind. Näiteks kui pinnal on palju sügavaid varjundeid, muutub väljanägemine valguse mõjul oluliselt. Intensiivne valgustus külje pealt toob pinna struktuuri esile.
Kaasajal kasutatakse interjööris peamiselt matte värve, läikivad värvid olid moes sadakond aastat tagasi. Matt ja läikiv pind peegeldavad valgust erinevalt: matt hajusalt ja läikiv rohkem peegli moodi, suunatult. Läikeaste avaldab suurt mõju sellele, kui sügava või tumedana värvi tajutakse.
Erinevad värvitoonid katavad pindasid erinevalt. Mõnede värvitoonide puhul tuleb aluspinna struktuur selgemalt esile ja teised loovad aluspinnast täiesti erineva struktuuri. Kareda struktuuriga pinnakattel näib värvitoon pinna kareduse ja väikeste varjude tõttu värvistandardist veidi tumedam välja.
Liitu Tikkurila Pro Designeriga
Hea arhitekt, sisearhitekt, sisekujundaja ja projekteerija!
Tikkurila Pro Designer on koht, kuhu kogume kasulikke artikleid, referentse ja loomingulisi ideid arhitektuuri ning sisekujunduse valdkonnast. Korraldame aeg-ajalt ka seminare, veebinare, väljasõite ja muid toredaid üritusi. Kui soovid uudistega kursis olla ja kutseid saada, siis telli meilt uudiskiri.
Saadame uudiskirju umbes kord kvartalis. Kui soovid uudiskirja saamisest loobuda, siis saad oma tellimuse igal ajal tühistada.
